Kotermann

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

„ Ankur välja ! „ 
 

Üks laevukene koiduvalgel merele läks, 

ja mehi tema pardal oli kakskümmend kaks. 

Nad merekarud lõbusad ja turjakad kõik. 

Ja see polnud üldsegi neil esimene sõit. 


Aga kotermann krõbistas trümmis kui hiir 

ja mõtles kus on tema võimete piir. 

Ta oli juba vana ja tudisev koll, 

sest meresõit teadagi ei ole pitsball. 


Kenas sadamas randus siis me laevuke kord 

ja kaldale vajus merekarude hord. 

Ees ootasid neid naised ja kõrtsid ja rumm, 

seal vingusid viiulid ja mürtsus trumm. 


Aga kotermann krõbistas trümmis kui hiir, 

ja mõtles kus on tema võimete piir. 

Ta oli juba vana ja tudisev koll, 

sest meresõit teadagi ei ole pitsball. 


Sõit jätkus kui mehed ükskord laevale said, 

tuul jahutas nii kenasti neid haigeid päid. 

Siis tõusis kole torm, murdus raksudes mast, 

läks mehi üle parda, jäi väiksemaks last. 


Aga kotermann krõbistas trümmis kui hiir, 

ja mõtles kus on tema võimete piir. 

Ta oli juba vana ja tudisev koll, 

sest meresõit teadagi ei ole pitsball. 


Kui lõppes kord maru ja taevas oli klaar, 

nägid väsinud mehed üht palmide saart. 

Kurss sinna siis võeti , nii lõppes ränk töö, 

seal elasid naised, nii mustad kui öö. 


Aga kotermann krõbistas trümmis kui hiir, 

ja mõtles kus on tema võimete piir. 

Ta oli juba vana ja tudisev koll, 

sest meresõit teadagi ei ole pitsball. 


Nii õnnelik lõpp on sel õnnetul lool, 

soolaleiba tõi neile suguharu matroon. 

Jäid saarele mehed, nüüd lapsed on neil, 

ei enam nad künna ilmamerede teid. 


Aga kotermann krõbistas trümmis kui hiir, 

ja mõtles kus on tema võimete piir. 

Ta oli juba vana ja tudisev koll, 

sest meresõit teadagi ei ole pitsball.

Copy
Tagasi üles