Raadio Elmar saatejuht Sommer: sel aastal lubasin lugeda iga kuu ühe raamatu!

Andsin eelmise aasta alguses oma elu esimesed avalikud uusaastalubadused. Mis pihta, see õpetuseks - võib nende täitmise kohta öelda. Ehk siis toona lubatud 10 000 sammu päevas jäi tihti kättesaamatuks ja lausa kolme aktiivsusmonitori kaotsi- või katkimineku tõttu ka mõõtmatuks. Teised kaks lubadust olid olemuselt nagunii pisut ähmased. Kui ma 2018. aasta lubaduste andmisest miskit õppisin, oli see konkreetsus ja järeleandmatus. Käesoleva aasta lubadused kaalusin läbi juba hoolikamalt ja siin nad on:

1. Ma ei kasuta mitte ühtki ühekordset topsi ega kõrt.

2. Loen vähemalt ühe ilukirjandusliku raamatu kuu jooksul.

3. Valgel ajal tulen tööle kondimootori abil.

Jaanuar on selja taga ja saabki teha esimesi kokkuvõtteid. Kõrtest-topsidest hoidumine on läinud lihtsalt. Isegi lihtsamalt, kui oodata oskasin.  Kuna kella viie paiku hommikul veel valge ei ole, ei pea ma oma kolmanda lubadusega veel igapäevaselt tegelema. Kuigi jah – esimese hommikuse jalutuskäigu tööle tegin juba huvi pärast ära ja arvan, et päris kasulik oleks tegelikult jalgratas hankida.

Teisest antud lubadusest on ootamatult saanud minu suur lemmik. Leidsin taas üles tee raamatukokku. Minu pikaaegne armas raamatulaenutuskoht Abja Raamatukogu on nüüd vahetunud suure linnaraamatukogu vastu ja omad võlud olen leidnud sellestki. Samuti avastasin enda jaoks Raamatuvahetuse, mis on lihtsalt geniaalne! Selle idee autor ja looja Leo Ariva käis külas hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!» ja jutuajamine temaga on järelkuulatav SIIN:

Minu jaanuari raamatuks sai Rosa Liksom’i «Koloneliproua». Valin raamatuid enamasti tuttavate soovitusel või kokkuvõtte põhjal ja armastan pigem ajaloolisi romaane. Kaant kinni ei löö ühegi raamatu ees. Püüan kõike nuusutada, aga kui mõni teos  päriselt ei istu, siis end vastu tahtmist lugema ka ei sunni. «Koloneliproua» tuletas mulle vägagi meelde Sofi Oksaneni «Puhastuse» lugemise ajal saadud emotsiooni. Kirjutasin kohe pärast raamatu lõpetamist üles oma esimesed muljed: õudne ja samas kirglik, inimlik ja samal hetkel absoluutselt ebainimlik. Ühekorraga nii jube ja jube hea.

Juba on mul loetud ka veebruari teos. Kogemata kombel sai selleks triloogia Eesti muinasajast – Ain Kalmuse «Jumalad lahkuvad maalt», «Toone tuuled üle maa» ja «Koju enne õhtut», mis jutustavad ladusalt ja lihtsalt eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ajal, kui ristisusku meie maadele mõõgaga tooma hakati. Väga mõnus ajaviide ja üllatavalt leidsin mitmeid paralleele kaasajaga, sest inimesed on ikka inimesed.

Kõige raskem on lugemise ajal keskenduda. Olen tänu sellele oluliselt muutnud oma nutitelefoni kasutamise harjumusi kuni selleni, et võtsin maha mitmed häälteavitused ja peitsin avalehelt väheolulised ikoonid, et oleks vähem kiusatusi.

Tuleb välja, et lubadustest kinnipidamine on lihtne, kui seada endale realistlikud ootused. 

Lugemine loeb!
Tiiu Sommer

Liitu raadio Elmar Sõprade Klubi uudiskirjaga ja saa teada meie uudistest ja tegemistest. Registreeru SIIN.