Maailmaränduri teekond sulguvate riigipiiride ees Colombiast Eestisse

Paljud meist veedavad hetkel aega vaikselt oma hubases kodus. Kuid on ka neid, kes parasjagu välisriikides lõksus ning otsivad võimalusi Eestisse jõudmiseks. Üsna napilt pääses koju noor eestlanna Maarja Ojamaa, kes kirjeldas raadio Elmar hommikuprogrammis oma reisiteekonda Ladina-Ameerikast Eestisse. 

Ojamaa rääkis, et tema tagasilend Eestisse algas Colombiast. «Veetsin kaks kuud enne seda Ladina-Ameerikas. Minu reis algas Guatemalast, siis suundusin Mehhikosse. Sel hetkel, kui maailma uudised viiruse osas kriitiliseks läksid, olin parasjagu Colombiasse jõudnud, täpsemalt öeldes, plaanide kohaselt olin džunglisse minemas. Esialgse reisikava kohaselt pidin sinna kanti jääma kuni maikuu lõpuni,» sõnas ta.

Ojamaa kirjeldas, kuidas ta reisil olles maailma kriisiolukorrast teada sai. «Esimene tõsisem mõttekoht tekkis siis, kui olime grupiga džunglisse sisenemas. Meil oli just sel hetkel internet ära kadumas, kui Eesti Välisministeerium kutsus kodanikke tagasi koju. Sel momendil oli infot väga vähe ja olemasolevate infokildude pinnalt oli kardinaalseid otsuseid väga keeruline teha. Džungliretk kestis neli päeva, kui välja tulime, oli kurioosne jälgida, mis vahepeal maailmas uudiste osas toimunud oli,» sõnas Ojamaa.

«Selle nelja päevaga muutus kõik! Terve maailm oli justkui pea peale pööratud. Seal riigis võeti koheselt kasutusele üsna karmid meetmed, pealinnas Bogotás elab seitse miljonit inimest ja kehtestati täielik liikumiskeeld ehk lockdown. Nii suur linn oli täiesti tühi ja vaatepilt oli väga veider, nagu kummituslinn,» rääkis Ojamaa.

Noor naine rääkis, kuidas ta hakkas erakorralist kojulendu organiseerima. «Teatasin Välisministeeriumisse, et olen sellises kohas lõksus, kuid peale registreerimise sealt asi kaugemale ei läinud, pidin ikkagi ise enda eest seisma, seda enam, et olin üksikreisija. Ka Estraveliga suhtlesin, sealt poolt oli kommunikatsioon väga hea ning kiire, kuid lennuteekonna hinnad oli minu jaoks liiga krõbedad. Mul oli pea kuuetunnine maraton, et leida õiged lennud,» kirjeldas ta.

«Palju oli müügis selliseid lende, mis reaalselt olid juba tühistatud. Pidin jälgima ka seda, et milline lennufirma plaanib kohe kinni minna. Mind nõustasid õnneks lennundushuvilistest sõbrad, kes soovitasid, et valiksin lendamiseks vaid suuremad lennufirmad, seetõttu jäigi valik Turkish Airline'i peale. Kui siis õige lennuteekonna leidsin, pidin veel oma väljalendu kaks päeva ootama. Just selle aja jooksul kinnistus arusaam sellest, et kojuminek on õige otsus, väga tugevalt,» rääkis ta.

Ojamaa tunnistas, et tema tagasilend koju ei kujunenud kardetult kallimaks. «Kui lendasin kaks kuud tagasi Guatemalasse, maksis minu lend 700 eurot ja siis ma veel tagasiotsa piletit ei ostnudki. Nüüd, kriisiperioodil tagasitulles, maksis mu lennupilet 750 eurot. Ma olin täitsa üllatunud, kui soodsalt ma selle sain, sest tean, et paljud maksid oma kojulendude eest päris palju rohkem,» lisas ta.

Naine kirjeldas ka kriisiaegset lennujaamade olukorda. «Lendasin tagasi läbi New York'i ja Istanbuli. USA's asuv John F. Kennedy rahvusvaheline lennujaam on tavapäraselt väga tiheda liiklusega. Kuid nüüd oli seal nii vähe inimesi...kuidas ma ütlengi...nagu Tallinna Lennujaam üsna lahjal päeval. Kuidagi kummaline tunne oli. Ma ei näinud mitte ühtegi naeratavat nägu, inimesed olid tõsised,» sõnas ta.

Ojamaa lisas, et sai reisilt väga olulise õppetunni. «Nüüd võib-olla teeksin mingeid asju teistmoodi. Püüdsin kriisiolukorras vaid oma jõududega hakkama saada, olin oma murega üksi. Kriitilisel hetkel tegin oma Facebook'i seinale abikutse ja sõprade toetuse laviin oli erakordselt suur ja vajalik. See oli mulle nii olulise tähtsusega, just psühholoogilises mõttes. Mu üks sõber pani kohe oma teised sõbrad tööle ja nii leitigi mulle vajalikud lennupiletid. Sain aru, et rasketes olukordades tuleb varem abi küsida,» rääkis ta.

Kuula hommikuprogrammi intervjuud SIIT: