Näitleja Karol Kuntsel: teatris ei tee üksinda midagi

Karol Kuntsel

FOTO: Raadio Elmar

Saatejuht Priit Rand palus saatesse «Kuula mu laule» külla näitleja, isa ja Tartu saarlase Karol Kuntseli. Tema kümne eesti lemmiklaulu vahele kuulis jutte nii lapsepõlvest, õpingutest teatrikoolis, tööst Vanemuises ja lugusid perekonnast. 

Legend räägib, et Eesti mõistes suhteliselt haruldase eesnime leidis Karolile tema isa ühest välismaisest kalendrist. See võis olla Poola väljaanne. Sündinud on mees Tallinnas, tema emapoolsed sugulased on suuresti pärit Saaremaalt. Esimesed eluaastad möödusid pealinnas, aga umbes kolmeaastasena kolis väike Karol koos pere ja isapoolsete vanavanematega Saaremaale. Paik, mille nimi ajaga Maasist Mäekülaks muutus, on talle siiani hingelähedane: «Meri pole kaugel, metsad on lähedal, kui tekib pikem vaba hetk, siis lähen ja metsistun seal ära,» 

Muusikakoolis lõpetas Karol Kuntsel akordioni eriala, lisapillina õppis kannelt. Gümnaasiumi ajal Kuressaares õppis ta pop-jazz osakonnas laulmist Sirje Medelli käe all. Muusikut mehest siiski ei saanud, sest enda sõnul ei ole tal seda õiget muusikunärvi. «Kui ma oma lõbuks mängin, tunnen sellest kõige rohkem rõõmu. Esinedes tekib muusikakooli eksami tunne. Seda eriti, kui peab laval pilli mängima,» kirjeldab ta erinevaid hetki, mis on elus seoses musitseerimisega ette tulnud. Iseendana laulda on mehe sõnul keerulisem kui rollis laulda. Võrdlusmomendid on näitlejal olemas, sest paaril korral on tal olnud võimalus laulda Maarja küla kontserdil soolot või duetti. Kõige sobivam ja armsam tundub Karol Kuntselile siiski ansamblilaul. Viimasel ajal on ette tulnud koos lastega laulmist, sest koduõppe perioodil tegi muusikaõpetaja eriti armsad videod lauludest klaverisaatega, mis nüüd on kogu perel peas. Ka väljasõitudel tuleb ette lastelauludele kaasalaumist.

Kuigi Karoli gümnaasiumisse astumise ajal oli popiks suunaks majandus, sattus tema hoopis saksa keele eriklassi. See võimaldas veeta ühe aasta õpingutest Saksamaal sugulaste juures. Sellist keskkonnavahetust soovitaks näitleja noortel võimaluse korral kindlasti proovida.

Soov teatrit teha oli Karol Kuntselil sügaval sismas olemas juba kooliajal. Ühe ettevõtmisena meenutab ta naerusuiselt ülesastumist absurditeatri festivalil, kus nad esitasid «Kapsapead» tagurpidi ehk alustasid viimasest lausest ja lõpetasid esimesega. 

Ühe aasta õppis Karol Kuntsel Tallinna Ülikoolis raadiorežiid, sest tema gümnaasiumi lõpetamise kevadel teatrikooli vastuvõttu ei olnud. Koolimaja asus Laial tänaval, selle lähedal Linnateatris said tudengid tasuta etendusi vaadata. Kuna Tambet Tuisk oli vanemalt kursuselt äsja Lavakunstikooli sisse saanud, oli eeskuju olemas ja tõmme teatri poole suur. Hea pilguga sellist ülejooksmist muidugi ei vaadatud. Raadioga puutus Karol õpingute ajal vähe kokku, aga mõni aasta tagasi vanu kassette läbi kuulates tundus, et ta leidis üles sisseastumisülesandeks koostatud raadiosaate. Hääl kassetil oli aga nii võõras, et kindel ei saa olla. 

Karol tunnustab Lavakunstikooli XX lennu vastu võtnud õpetajate head silma ja suunamist, sest kõik lõpetajad on endiselt teatris. Toimunud on ka kursuse kokkutulek, aga peamiselt on siiski just töö on see, mis ühendab. Omavaheline suhtlus on küll alles jäänud, kuid pigem telefonikõnedena.

Kuna sundpuhkus teatrist on kestnud juba pikemat aega, kibeleb Karol Kuntsel väga tööle. Augusti alguses saab Teatri Kodus taas mängida lavalugu «Pettson ja Findus telkimas.» Umbes samal ajal algavad ka taastusproovid Ain Mäeotsa lavastusele «Pangarööv», mille esietendus eriolukorra väljakuulutamise järel ära jäi.

Karol Kuntsel ja Priit Rand

FOTO: Raadio Elmar

10 aastat Vanemuises on Karolile pakkunud palju meeldejäävaid rolle. Tema viimaste aastate suuremate ja põnevamate tööde hulgas on osatäitmised Tiit Palu lavastuses «Kajakas» , Ain Mäeotsa «Arkaadias» ja Priit Strandbergi «Naiste koolis». Koostöös Tanel Jonasega on püünele jõudnud mitu lavastust, mida Karol Kuntsel nimetab talle kui näitlejale arendavateks, huvitavateks ja põnevateks mängida. «Endale toitvat tööd on aastakümme Vanemuises pakkunud igas mõttes,» tõdeb mees.

Vanemuisest teevad Vanemuise Karol Kuntseli sõnul ikkagi kolleegid. Pika sunnitud puhkuse jooksul on tekkinud igatsus, et saaks lavale ja lava taha. Talle meeldib, kui pausid ei ole liiga pikad, näiteks igal sügisel pärast suvepuhkust alustamine on üsna raske. Mänguvorm ja hääl ei ole justkui enda omad. Kuigi peakski kogu aeg ennast vormis hoidma, siis puhkuse ajal lihtsalt ei taha iga päev hääleharjutusi teha. Järelikult peab sügisel jälle rohkem pingutama.

Enne etendust vajab Karol Kuntsel aega. Ta saabub varem majja, osaraamat kaasas, loeb teksti ja viib end näidendi maailma sisse. Mõnda rolli ei saa kohe ilma soojenduseta teha, siis peab võimlema ja häält soojendama. On olnud lavastusi, mida on nii palju mängitud ja mis on omaseks saanud, sel juhul saab ka nipsust mängimist alustada. Mõnikord läheb aga terve päev vaikselt häälestamiseks.

Vägevaid tunnustusi on Karol Kuntsel kogunud mitmeid, viimati sai sel aastal tema omaks Eesti Teatriauhuindade jagamisel parima meesnäitleja tiitel. Auhinna üleandmiseks meelitati ta Vanemuise suurele lavale hoopis teise eesmärgiga ja anti siis üle väga tore üllatus. «See oli isegi toredam, kui ma arvasin, nii palju häid soove ühe hooga teeb õnnelikuks küll,» on näitleja veel tagantjärgi elevil. Kuna auhinna üleandmist vahendati teleekraanil, muutus tema telefon hetkega punaseks. Tegelikult saab ta õnnesoove siiani. «Teatris ei tee üksinda midagi. Ometi on tore, kui sinu tööd sellisel moel tunnustatakse,» teab Karol.

Olles teinud kaasa mõnes filmis ja samuti teletööd, tunneb Karol Kuntsel, et teater sobib talle kõige paremini. Teatrifluidum ja teatav salapära on tema jaoks alles. Väikest õrna pettumust, mis tekkis, kui teatrimaagia muutus saalist lavale asumisega realistlikuks, mäletab mees siiani. Ikkagi on olemas esietenduse elevus ja enne etendust võib end leida mõttelt, et miks ma seda endale teen? Niipea, kui laval saab tegutsema hakata, ärevus kaob. «Vahel on nii, et kui esietenduse peol lähed hilisel öötunnil üksi tühjale lavale, siis tuleb maagia väga esile. Saal on tühi, aga saad aru publiku ja lava sidemest, energiavahetusest ja sellest, kui eriline paik see on,» vahendab mees endale olulisi hetki. Need on äratundmised, mille pärast seda tööd tasubki teha: «Teame ju kõik, et näidendid on välja mõeldud, tegelased on välja mõeldud, aga publik usub.»

Karoli peres kasvab kaks last - tütar lõpetas esimese klassi ja poeg käib lasteaias. Praegu suve alguses on lemmikuteks batuut, meri, järved ja kõik muud paigad, kus saab end vette sulistama sättida. Kevadel sai palju looduses käidud. Kui matkarajal või isegi selle parklas oli palju rahvast, mindi lihtsalt võssa avastusretkele. Ühistest tegevustest ei saa nimetamata jätta unejutu lugemist, sest ilma selleta ei saa viimasel ajal üldse enam magama jääda. Kuigi Karolile meeldib väga lugeda, utsitab ta lapsi seda ka ise tegema ning nii mõnigi kord aitab hädast välja unejutu äpp. Hobide moodi elu osad on ka pildistamine ja küpsetamine ja söögi tegemine. Viimase puhul tuleb mingi isu ja siis katsub ta idee ellu viia.

Pikaks veninud e-õppe perioodil oli vahepeal päris pingeline kodus õppemeeleolu tekitada. Postiivse küljena toob Karol Kuntsel välja, et kontakt lapsega muutus tihedamaks ja koos õppides sai paremini aru, mis talle raskusi tekitas või millest ta päris täpselt aru ei saanud. Üldiselt loodab ta, et edaspidi mõistavad inimesed õpetajaid paremini, sest lihtsat asja lihtsalt seletada ei olegi alati kõige lihtsam. 

Tartu on elupaigana Karol Kuntselile armsaks saanud. Viljandis töötades tekkis tal alateadlik rahutus, mida mees ise nimetab merenäljaks, Tartus on ta kuiva maaga ära harjunud. Tegu on mõnusa paraja suurusega linnaga, kus on palju teatritegemist ja mängukohti. Siin on Vanemuine neljas erinevas kohas, teised teatrid ja mängupaigad, kinod, festivalid. «Igas mõttes väga rikas paik, kus elada,» tunnustab Karol ja arvab, et just tänu Tartu Ülikoolile on kõik sel määral õitsema läinud.

Karol Kuntseli lemmiklaulud on just need:

  • Suveniir «Üks täht, üks laul»

Vanematel oli Wattsoni kassemakk ja Suveniiri kassett. Seda lugu keris väike Karol edasi-tagasi, kuni jäi pähe. Ükskord tabas kasvataja ta lasteaias maas istumas ja mängutolmuimeja torusse nagu mikrofoni sama laulu laulmas. Järgmise käiguna pandi Karol ühel lasteaia naistepäevapeol seda laulma ning ema räägib siiani, kuivõrd hinge see talle läks.

  • Rock Hotel «Suvi»

Laul, mis tekitab mõnusa meeleolu, millega kõib koos mälestus, kuidas ta lapsena koos vanematega Rock Hoteli kontserdil käis ja Ivo Linna kutsus kõik lapsed lavale seda legendaarset lugu kaasa laulma. 

  • Maarja-Liis Ilus «Keelatud maa»

Kuigi Karol Kuntsel ei ole fänn, tabas teda võimas elamus, kui ta seda laulu Eurovisoonil vaatas. Sel ajal oli noormees Saksamaal õppimas ning liigutav tunne üksi kodust kaugel olles on tal meeles siiani.

  • Kiigelaulukuuik «Hõbeniit»

Lavakunstikooli ansamblilauluõpetaja Ingrid Roose laulis Kiigelaulukuuikus ja XX lennu diplomitöö Burattino põhines Olav Ehala muusikal. Kogu kursusega selles muusikakekskonnas elades on mõjud ilmselged.

  • Jääboiler «Karussell»

See on Karol Kuntseli sõnul lihtsalt tore lugu. Lavakunstikoolis ühes etüüdis kasutasid nad Jääboileri üht teist laulu. Nende meeleoludega seostub kursus, ühised söögitegemised, olengud ja taustal tiksumas «Karussell».

  • Trad.Attack! «Sõit»

Kui Trad.Attack! alustas, oli neil tuurike ja Karol sattus perega Tartusse kontserdile. Soetati plaat, sest muusika oli värske ja energiline. Selles laulus teeb kaasa vanemuislane Aivar Tommingas, kes on eeskuju ja suurepärane kolleeg.

  • Tõnis Mägi «Öö valge on õnn»

Muusika ja lood jõuavad Karoli kui näitlejani just läbi töö - kas peab ise laulma või keegi teine laulab või on tegu muusikalise kujundusega. Selle laulu lõi Ugala «Toomas Nipernaadi» jaoks Tõnis Mägi. 

  • Hedvig Hanson «Kevadöö»

Hedvigi näol on tegu artistiga, keda Karol Kuntsel on juba aastaid armastanud kuulata. Kui ta ei eksi, siis ta on kohanud teda ekskursioonil vanas Raadiomajas 2. septembril aastal 1998, kui lauljanna salvestas ingliskeelset plaati.

  • Vaiko Eplik «Soorebased»

Muuhulgas meeldib see lugu väga Karoli lastele ja kooliajal kuulasid Vaiko muusikat kõik kursuseõed suure andumusega. Häid sõnu jagub Karolil endalgi: «Vaiko Eplik on ikka geenius, oleks vaid rohkem selliseid suveräänseid loojaid!»

  • Kollane Allveelaev G «Rendime saarele sauna»

Tegu on puhtalt hea tuju looga, sest madalseisu hetkedel pani Karol Kuntsel selle vahel hommikuti käima ning see tegi olemise paremaks ja kergemaks. «Muusika on meedium, mis leiab tee hinge ja aitab vahel raskel hetkel üles ärgata. See lugu on positiivse mõjuga,» tunnustab näitleja biitmuusika klassikat.

Mida muhedat kaks saarlast lemmiklaulude vahele rääkisid, kuula täispikkuses järele siit:

Tagasi üles