Tomi Rahula soovib just seda muusikaga seotud kingitust: olen mõelnud, et äkki sel aastal õnnestub….

Tomi Rahula

FOTO: Madis Sinivee/Postimees/Scanpix

Raadio Elmar päevaprogrammis rääkisime Tomi Rahulaga. Uurisime, milline oli tema päris esimene heliplaat? Kuidas ta selle hankis ja millist muusikastiili see esindas? Kuula ja loe lähemalt!

«Kui nüüd mõelda oma kollektsiooni esimese heliplaadi peale....pean minema ikka üle kolmekümne aasta tagasi. Minu plaatide maailm sai alguse mu vanemate kaudu. Meil olid kodus teatud vinüülid olemas ja nii ma siis nende kuulamiseni jõudsingi. Eks seal olid sellised plaadid nagu Boney M, ABBA ja muidugi ka üksjagu klassikalist muusikat,» meenutas Tomi Rahula.

Rahula lisas, et tema päris esimene enda plaat võis olla 1988. aastal soetatud Bathory helikandja. «Bathory näol on tegemist metal muusikaga, olin juba tol ajal suur sellise muusikastiili austaja. Tegemist oli rootsi artistiga, kes tegi üksi muusikat. Ostsin selle vinüülplaadi Austraaliast - osalesin toona poistekooriga ESTO päevadel. Ma olin tol hetkel 12-aastane, Eestis ma ei osanud siis veel plaate endale hankida, ma millegipärast arvan, et kaubamajas tol hetkel selliseid plaate vist isegi ei müüdud ka. Välismaal olles oli kaubandusvõrk muidugi eriti põnev, silme eest läks kõik nii kirjuks, kõik oli olemas - duubelmakid, uhked plaadipoed...rääkimata nätsudest, kommidest ja jäätistest. Meil ei olnud Eestis samal ajal mitte midagi saada, seetõttu on mu mälestused ka nii eredalt meeles,» sõnas ta.

«Tänapäeval käib see tarbimine ja ostlemine hoopis teistmoodi. Lapsed saavad oma esimese plaadi kätte juba esimesel eluaastal. Ilmselt paljud asjad ostetakse neile juba 1-aastaselt, eks nende ostude taga polegi enam nii palju mälestusi ja erilisi kogemusi,» muigas Rahula.

Rahula lisas, et Bathory vinüüli tal paraku enam alles pole. «Päris kahju, kuid ma ei tea, kuhu mu vanemad selle plaadi panid, äkki tuleb veel välja. Nad on küll mitmeid teisi plaate mulle edasi andnud, sealhulgas «Onu Remuse jutte...» ja teisi vanu vinüüle. Kuid Bathory vinüüli ei suuda üles leida...üks variant oli ka see, et äkki ma ise hangeldasin sellega...ehk siis vahetasin millegi muu helikandja vastu. Teate ju isegi, 90ndate alguses sain veidike vanemaks, piirid läksid lahti, võibolla ma ostsin, müüsin või vahetasin millegi teise asja vastu,» lisas ta.

Rahula meenutas, mitme plaadi peal on ta ise oma pillimänguga kaasa teinud. «Oi neid ikka on...kuid mul pole päris ülevaadet. Ma ei tahaks öelda, et neid sadu on, kuid kümnetes on küll,» märkis ta.

«Lisaks on mul ka selliseid plaate, mis endiselt veel kuulamata ja täitsa uhiuuena kilekatte sees. Näiteks Kasabiani eelviimane vinüülplaat on veel kile sees. Lisaks ka Bruce Springsteeni vinüül «Born in the U.S.A.», see kassett oli mul ka olemas ja see on mul põhimõtteliselt peas, kuid vinüüli pole lahti võtnud täiesti proosalisel põhjusel - meie kodus lihtsalt puudub vinüülimängija. Olen mõelnud, et sel aastal tahaks sünnipäevaks või jõuludeks seda kingituseks saada...ikka selleks, et oma kollektsiooni kuulata,» rääkis Tomi Rahula raadio Elmar päevaprogrammile.

Tagasi üles
Back