Kristiina Ehin ja Silver Sepp avaldasid ühise loo, mis viib neid mõttes ja hinges koju

Silver Sepp ja Kristiina Ehin avaldasid hiljuti oma ühisloo «Kojujõudmine». «Selle loo avaldamine oli nagu meie talvine rännak, mille käigus oma mõtteis ja hinges koju jõudsime. See eriline koht asub Silveri kodutalus, Treimani külas. Talu on antud laulus tugevasti sees. Loodame päriselt maale minna millalgi peale jõule, hing juba väga igatseb sinna,» rääkis Ehin.

«Meil on juba mitu aastat plaanis olnud, et jõulude ajal soovime avaldada värsket loomingut. Kuid tihtipeale on see periood ka väga kiire - toimub nii esinemisi, kui ka muid elulisi asju. Isegi, kui hakkad midagi vaikselt tegema, märkad üllatuseks, et jõulud ongi juba läbi,» rääkis Sepp.

Sepp lisas, et uue laulu loomisega käisid kaasas tulised vaidlused. «Meil oli lausa sõda! Tundsin, et tahan seda laulu väga teha. Meil tuleb Kristiinaga 29. detsembril ühiskontsert Eesti Rahva Muuseumis, mis on ka veebikeskkonnas nähtav. Soovisin selleks esinemiseks uue laulu teha. Alustasin hoogsalt loo kirjutamist, samaaegselt sõnu juurde otsides. Kuid Kristiinal ja ta emal ei läinud seda lugu kuuldes suud üldsegi naerule. Nad röövisid minult laulu tooriku ja põgenesid viieks tunniks kohvikusse. Õhtuks olid mul uued sõnad laua peal,» muigas mees.

«Tegelikult on nii, et mu ema Ly ei hakka tegelema mitte ühegi asjaga, mis talle pinget ei paku. Silveri toorikus oli nii palju püssirohtu sees, et see lausa kutsus neid mõtteid edasi arendama. Ma küll tean, kui pirtsakas on Silver uute sõnade osas...ja seetõttu jätsin need uued sõnad lauale suhteliselt lootusetult. Arvasin, et vaevalt, et ta üldse tuld võtab. Aga suureks üllatuseks tutvustas Silver juba järgmisel hommikul uue laulu viisi ning kompositsiooni. Paar päeva hiljem olid tal kõik pillid sisse mängitud ning stuudios sai kogu materjali kokku miksida ning masterdada. See on tõesti täiesti ulme, et meil on selline laul nüüd olemas,» kirjeldas Ehin. 

Loos on lauluhääl Ehini poolt, luulet esitab Sepp. «Tartus nimetatakse sellist «räppimist» hoopis slam luuleks. Paar aastat tagasi tulin sel alal isegi Eesti meistriks. Sul on laval kolm minutit ja kannad oma asja ette. Mind saadeti isegi Ungarisse, et saaksin osaleda Euroopa finaalis - minu jaoks oli see tohutu avardumine. Ka uut laulu esitan sarnases mõminavoos. Nii tore, et esitame seda laulu läbivas kahehäälsuses, jõudsime selleni esimest korda. See on nii mõnus ja uudne kooskõla,» märkis Sepp.

«Laul räägib laiemas plaanis jõuludest, kuid refrään ise on jõuluvaba. Laulus on juttu lapsepõlve rõõmudest ja sellest, mida tuleks meeles hoida,» lisas Sepp.

Ehin tunnistas, et tema kaunid lapsepõlvemälestused toovad aegajalt talle pisarad silma. «Need pisarad on natuke halb märk. Ma tahaks, et mul oleks lapsepõlverõõmust ka täna rõõmutunne, ei tahaks mineviku teemadel tunda härdust või nostalgiat. Me ju kõik oleme need samad lapsed edasi...mis sellest, et teatud täiskasvanu kihid on peal. Minu jaoks aitas see laul jõuda tõelise rõõmuni, ei pühi enam pisarat, vaid lasen ka endal olla see rõõmus laps edasi...see, kes ma kunagi olin,» lisas Kristiina Ehin.