Režissöör Triin Ruumet: kui töö on hingelt lihtne, on seda ka lihtne nautida

Noore režissööri Triin Ruumeti käe all on sündinud filmid, muusikavideod ja seriaalid. Jüri gümnaasiumis õppinud neiul tekkis filminduse vastu huvi juba varajases lapsepõlves. «Raske on öelda, millal see tõeline huvi alguspunkt oli, kogu su elu on justkui niite pidi ühendatud. Kuid usun, et huvi tärkas siis, kui sain VHS-kassettide pealt igasuguseid filme vaadata. Kasvasin üles, nautides tihti «Politseiakadeemiat», «Beethovenit», «Ausaid valesid» ja «Üksinda kodus» filme. Kui isa töölt vaba päeva sai, võisime terve päev koos «Politseiakadeemia» osasid vaadata. Üksi olles vaatasin väga palju igasuguseid action-filmide salvestusi,» meenutas Ruumet.

«Ma ei arvanud kordagi, et minust režissöör saab. Tahtsin tegelikult maalikunstnikuks saada. Alles ülikooliperioodi alguses sain aru, et asi võib kiskuda filminduse suunas. Võtsin osa Balti Filmi- ja Meediakooli meediakursusest, just sel ajal mõistsin, et see ala sobib mulle. Minu jaoks on filminduses ühendatud maalikunst, helipilt ja inimeste tundmine ... see töö on väga vaheldusrikas. Sa võid vahepeal olla mitmeid kuid üksi kirjutades ja järgmisel hetkel veedad juba pikki nädalaid väga suures seltskonnas. Mulle meeldib muutlik elu. Ühest küljest naudin stabiilsust, teisest küljest tahan, et asjad oleks muutumises. Olen Vähi tähkujus sündinud, ilmselt mulle seetõttu meeldibki selline elustiil,» muigas 32-aastane naine.

Ruumet lisas, et kuigi töö filmimaailmas on äärmiselt ebastabiilne, pole ta oma erialavalikut kordagi kahetsenud. «Ma lihtsalt pole kahetseja tüüp. Muidugi, filminduse maailm on ebastabiilne ja mul on küllaltki raskeid hetki olnud ... samas, mulle ei meeldi virisemine. Ma tunnen täna, et kõik on läinud õigesti, see on minu saatus,» rääkis ta.

Filmi valmimisel annavad tavapäraselt oma panuse stsenarist, produtsent, režissöör ja lisaks väga paljud teised tähtsad meeskonnaliikmed. Ruumet on tänaseni oma filmide juures olnud nii stsenarist kui ka režissöör. «Minu töö algab sellest, et elan oma elu ja saan kogemusi. Seejärel tekivad paralleelid ning soov end kunstiliselt väljendada. Järgmises etapis algab kirjutamine, meeskonnas on tavapäraselt kaasstsenaristid ja toimetajad. Siis algab töö produtsendiga, klassikalise firma näitel on produtsendi roll sarnane direktori tööga – ta hoiab kogu asja käimas. Filmimeeskonnas on iga inimese pingutus väga tähtis. Ühe filmi valmimine on pikk ja pingutust nõudev protsess,» kirjeldas Ruumet.

«Kui inimesele meeldib oma tööd teha ja see on talle hingelt lihtne, siis seda saab ka nautida. Nii teen ka mina. Samas, tuleb ette olukordi, mil töö nõuab suurt füüsilist pingutust, näiteks kui peab võtteperioodil pikalt külmas viibima või magamata olema. See töö ei lõppe mitte kunagi ära, isegi unes. Alateadvus hakkab uut filmi juba enne võtteid üles peksma. Isegi täna öösel nägin unes oma järgmise filmi kaadreid. Eks igas eluvaldkonnas on stressi, inimene on ikka inimene, vahet pole, mida ta teeb. Mina usun, et kui on õige töö ja sellega kaasneb rõõm, kaalub see stressi alati üle,» mainis noor režissöör.

Ruumet usub, et ühisloomingust tuleb alati välja midagi maagilist. «Nagu juba ütlesin ka, filmitöö on vaheldusrikas. See on nii põnev, et iga päev juhtub midagi uut ja erilist. Sa mitte kunagi ei tea, kuidas konkreetne planeeritud stseen päriselt välja tuleb. Mu nauding ühisloomingust on väga suur, sellest tuleb välja lausa maagiat. Isegi kui meeskonnatöös on stressi ja pingutust, siis tasub mõelda, et me ei sünnigi siia ilma selleks, et loorberitel puhata,» mõtiskles ta.

Ruumeti tööde hulka kuuluvad näiteks mängufilm «Päevad, mis ajasid segadusse», telesari «Merivälja» ning Miljardite ahjusoe muusikavideo «P.S.O.». «Ühest küljest, iga projekt on nullist alustamine. Samas, inimesel on loojana alati mingi oma stiil ja stilistika. Kui looming tuleb kusagilt sinu seest, siis see tuleb ikkagi ühest allikast. Mina tõlgendan seda nii, et rong läheb raudteel ja uued teosed on nagu järgmised peatused. Midagi ühist on alati, mõistagi lähenen igale tööle kui täiesti uuele asjale,» rääkis režissöör.

Täispika mängufilmi «Päevad, mis ajasid segadusse» tegevus toimub üheksakümnendatel, mil oli ka Ruumeti lapsepõlveperiood. «Ma ei lähenenud sisule autobiograafiliselt. Pigem lähenesin aistinguliselt. Nägin kusagil lahedaid visuaale ja hakkas tekkima teatud tung. Olid pildid ja tunded ... ja alles hiljem vormistamisel hakkasin nägema paralleele. Minult on küsitud, et olin tol perioodil ise nii väike, kuidas ma mäletasin kõiki neid detaile ja asju. Ausalt öeldes, ega ma sündmusi ei teadvustanudki. Kuid lapsed on ju nii tundlikud, isegi imikud imevad kõik tema ümber juhtuva mingil määral endasse. Nüüd on hakatud seda valdkonda rohkem uurima, tol ajal arvati, et laps ei saa midagi aru,» lisas Ruumet.

Noor naine rääkis, millise pärandi ta soovib endast maha jätta Eesti filmimaastikule ja mis on üldse tema töö eesmärk. «Eelkõige arvan, et seda kõike saab publik tulevikus ise otsustada. Inimese elu mõte on ise indiviidina areneda ja olla võimalikult hea inimene teiste inimeste vastu. Minu jaoks on kõige olulisemad lähisuhted. Kui mu lähedal olnud inimesed on kogenud midagi head me suhtest, siis mulle sellest juba täiesti piisab. Ma ei mõtle, et olen režissöör, pigem olen inimene nagu kõik teised. Olen lihtsalt Triin Ruumet, ei midagi rohkemat ega vähemat,» rääkis ta saates «Ikgai».